|
Üks hetk!
Üks hetk!- me ütleme, kui tekib väike lootus,
et miski lahenduse leiab viivuga;
ja me ei mõtle, et just hetkedest saab saatus,
et on just hetked need, mis lõpuks eluks liituvad.
Aeg möödub kiirelt, saavad sekunditest aastad,
hulk hetki ununeb - ehk polnudki neil tähtsust.
Kuid mälu lakkamatult neist arhiivi koostab
ja hoolsalt talletab kõik elu jooksul tehtu.
Nii võibki juhtuda, et ootamatult lummab
Sind ammuunustatud hetk kui viirastus
ja tundub, nagu oleks kõik kord juba olnud -
see hetk, see naer, see hääl kui kauge unistus.
Miks mitte teha nii, et talletamist vääriks
Su elus iga hetk kui särav mälestus,
ja hetki kinkida, mis mõnikord ehk meenuks -
see on nii lihtne tegelikult - on ju!:
vaid mõni armas sõna, puudutus või naeratus.
(EveL 2000)
|